5

Tundsin täna teatri lõhna.
See oli selgete mõtete ja tunnete lõhn.
See oli valu ja rõõmu lõhn.
Taeva lõhn oli see. Ka sõõmutäis Põrgut oli seal.
Natuke Väikest, natuke ka Hobuveskit.
Kübeke Kammersaali lõhna.

See oli kutsuv lõhn.
See oli häbitu lõhn.
See oli aus lõhn.

See oli minu lõhn.

4

Käes on 13. august ning vihmane ja tuulepäine ilm õues viitab igati sellele, et taas on saabunud aeg panna suveriided tagasi sellesse salapärasesse kappi, mille uksi igapäevaselt ei ava, mille sahtlid ei liigu just väga hästi või mis asub lihtsalt raskesti ligipääsetavas kohas.

On vihmaste mõtiskluste aeg.

3

Jäin mõtlema tähenduste, sümbolite ja rõhkude üle.
Teatud teod, liigutused või esemed omandavad teatris tavaliselt mingisuguse tähenduse. Seal on rõhkude seadmine justkui lavastaja valik, tavaliselt isegi lausa kohustuse moodi, kuna rõhuasetusteta ei kujune lavastajal välja oma keel. Eriti aetakse seda taga siis, kui meil on taaskord kätte jõudnud kontseptuaalse teatri aeg - ühiskonnas on keerulised ajad, niisiis: teater, aita hädast välja, kanna mingit sõnumit, näita teed.
Ent kui palju võib sellest sõnumite ja märkide maailmast kanda pärismaailma? Kas me ei kipu mitte vahepeal mõningaid asju üle tähtsustama, vägivaldselt marginaalseks muutma? Mõned inimesed omandavad meie jaoks pühaku taseme, mõned sündmused on justkui olulisemad teistest tavapärastest. Ent kas elu on ikka selline nagu teater, kunst üldse? Kas mitte elu ise ei kulge omasoodu, oma igavate ja vähemigavate tegevusliinidega, ent kunsti ülesanne on leida sealt üles need terad, need erilised hetked? Ja kas kunstnik ei olegi siis selles mõttes nagu kullakaevaja? Kui kvaliteetne see kuld on, see jäägu vaataja otsustada.

Hästi pealiskaudselt täna.

2

Ema näägutab teises toas pagulastest juttu teha
sõbrannaga, keda ta tegelikult külla ei oodanud.
Samal ajal taon mina köögis küpsiseid puruks,
et teha kooki neile, kes pagulaste peale ei vihasta.
Meil on emaga erinevad maailmavaated,
me ei mõista teineteise omi.
Aga ometi tuleb ta tampimise peale kööki
siis, kui sõbranna juba läinud on,
ning aitab vaikides valmis teha koogi täidise.
Teeme koos kooki, mis siis, et vaated on erinevad.
Aga see tampimine on siiani kõrvus.
Prõmm-prõmm-prõmm.

1

Kas osake minust jääb sinuga, kui ma parandan sinu komavigu, ise samal ajal lootes, et läbi selle muutub ka sinu mõtlemise viis ja stiil?

Mitte miski pole määratud minema nii, nagu ta läheb. Kõik lihtsalt alati läheb: omasoodu, läheb nii, nagu minema peab. Ja mis saan sinna parata mina, kui niiviisi läks, nagu mina ei tahtnud? Tuleb kohanduda, harjuda sellega, mismoodi juhtus minevat. Sest muudmoodi edasi minna ei saa, teistmoodi see jätkuda ei või.

Kui sind ja mind enam ei ole, kinnitab mälestus seda, mis meil oli ning kes me olime. Kõik muu võib kaduda, ent mõtted ja kujutelmad mitte. Need tekivad ja kasvavad aina uuesti ning otsivad võimalusi pääseda meie mällu, et end ikka ja jälle meelde tuletada. Vahepeal loovad nad ennast ka ise - fantaasiaks oleme harjunud seda kutsuma. Ent mis siis on selle vahe, mis kunagi oli ja mida kunagi olnud ei ole? Kas seal on üldse mingisugune vahe?