mõnikord on nii ilus,
et tahaks jätta seisma aja
meie ümber
kuulatada vaikust
kaduda sellesse
ja enam edasi minna
mitte kunagi

jääda sellesse hetke
sinu silmade sädeluses
ja meie meelte vaikuses
ning mõelda,
et see jääbki nii

tahan peatada aega
astuda süsteemist välja
hõljuda sinuga metsade kohal
sadada vihmana nende peale
laulda lõokesena okste küljes
puhuda su südamesse sosinaid
suudelda vihmapisaratena su huuli
paitada suvetuulena su põski
uppuda su silmade tõeluse sisse
anduda sulle ööl ja päeval
hommikul ja õhtul
koidul ja videvikul
jah

armastada sind
või kas leidub veel suuremat sõna
väljendamaks
kogu maailma
ja seda ümbritseva energia
suurust rahu
ja sügavat õnne,
mis õitseb meie vahel
ja sees

tahan armastada sind
kogu maailma eest
pluutoni ja tagasi
ei
palju kaugemale veel.

meie elu liinid ja jooned
käivad nüüd paralleelset rada
nagu rabarada laudtee
või midagi taolist

minu südame sügavuses
saad nüüd ekselda
nagu nipernaadi
või midagi taolist

sinu silmade väreluses
näen kõikumatut meelt
kas pole groteskne
see, mis kirjutan,
mu kallis arm?

me elu liinid ja jooned
on nüüdsest paralleelsed
nad käivad ühte rada
need meie sammud seal peal

las näeb kogu loodus
mu südame sügavusi
ja kuuleb minu tasast
ning ekslevat keelt,
kui üritan sõnu seada sellest,
mis tähendad mulle
ja kuidas armastan
sind ma.