5

Tundsin täna teatri lõhna.
See oli selgete mõtete ja tunnete lõhn.
See oli valu ja rõõmu lõhn.
Taeva lõhn oli see. Ka sõõmutäis Põrgut oli seal.
Natuke Väikest, natuke ka Hobuveskit.
Kübeke Kammersaali lõhna.

See oli kutsuv lõhn.
See oli häbitu lõhn.
See oli aus lõhn.

See oli minu lõhn.

4

Käes on 13. august ning vihmane ja tuulepäine ilm õues viitab igati sellele, et taas on saabunud aeg panna suveriided tagasi sellesse salapärasesse kappi, mille uksi igapäevaselt ei ava, mille sahtlid ei liigu just väga hästi või mis asub lihtsalt raskesti ligipääsetavas kohas.

On vihmaste mõtiskluste aeg.

3

Jäin mõtlema tähenduste, sümbolite ja rõhkude üle.
Teatud teod, liigutused või esemed omandavad teatris tavaliselt mingisuguse tähenduse. Seal on rõhkude seadmine justkui lavastaja valik, tavaliselt isegi lausa kohustuse moodi, kuna rõhuasetusteta ei kujune lavastajal välja oma keel. Eriti aetakse seda taga siis, kui meil on taaskord kätte jõudnud kontseptuaalse teatri aeg - ühiskonnas on keerulised ajad, niisiis: teater, aita hädast välja, kanna mingit sõnumit, näita teed.
Ent kui palju võib sellest sõnumite ja märkide maailmast kanda pärismaailma? Kas me ei kipu mitte vahepeal mõningaid asju üle tähtsustama, vägivaldselt marginaalseks muutma? Mõned inimesed omandavad meie jaoks pühaku taseme, mõned sündmused on justkui olulisemad teistest tavapärastest. Ent kas elu on ikka selline nagu teater, kunst üldse? Kas mitte elu ise ei kulge omasoodu, oma igavate ja vähemigavate tegevusliinidega, ent kunsti ülesanne on leida sealt üles need terad, need erilised hetked? Ja kas kunstnik ei olegi siis selles mõttes nagu kullakaevaja? Kui kvaliteetne see kuld on, see jäägu vaataja otsustada.

Hästi pealiskaudselt täna.