mida ma tahan
seda ma ei taha
mida ma ei taha
seda just tahan

saa nüüd siis aru
või kas peab ikka saama
mis on õige, mis vale
mida külvan, seda lõikan

kirjas oli
enesekehtestamisvõime
ära siis rabise kogu aeg
nagu haavaleht

ole sina ise
tee, nagu tahad
isemoodi
ära hooli arvamusest
ära püüa meeldida

ole nagu sina
tee nagu sina
ütle nagu sina

Vahel ajab meele härdaks,
kui mõtled, mis oli
ja mida enam iialgi ei tule.
Ent sagedamini
ajab meele härdaks,
kui mõtled, mis tuleb
ja kui kiiresti kõik möödub.

Hetk, sind tahan hoida
enda lähedal,
et sa kestaksid veel kaua,
et saaksin su sees uinuda,
et saaksin sind mäletada.

Kord saame puuks,
ent seni veel võõrdume
ilmast ja muust

Kord saame puuks,
nii tugevaks,
et kõigume vaid,
kui tõesti on vaja

Ma vaatan sind
ja näen kasvamas puud,
tema koore krobelisust
su naha kurdudes ja
olematutes kortsudes
Ma näen puud,
mis veel pole elanud,
ent ometi juurdumas on.

Me olemegi puud,
juurdume maa külge aina tugevamalt,
kogume kortse aina sügavamaid,
jääme paigale aina veendunumalt.

Enam ei õõtsu iga iili peale,
vaid seisatame, kindlamalt
ja teadlikumalt,
sest teame juba,
mis me oleme
ja mis on maailm
meie ümber
ning mis väärib õõtsumist
ja mis mitte.

Me muutume ikka ja jälle
ajas, elus ja melus,
kombime piire ja trotsime tujusid,
näeme inimesi, neid veidraid kujusid.

Ent ikka jään mina sind armastama
oma salapärasel kummalisel moel
ning olgugi, et vahel kurvemates nootides
või muserdatuna muust,
tean alati,
et armastan.

Mõnikord ajab taga must koer
ja ei lase mind enda küüsist lahti,
mõnikord on need musta koera armid,
mis haavu valusalt kriibivad,
ent ometi oled sa alati seal
ning paned oma armastuse
mulle kui sooja teki ümber
ja hoiad mind ikka,
mis siis, et vahel
kaon ma kuskile musta müüri taha
ning kahtlen selles kõikse tugevamas:
armastuses sinu vastu.

Musta koera omamise traagika.