Vahel ajab meele härdaks,
kui mõtled, mis oli
ja mida enam iialgi ei tule.
Ent sagedamini
ajab meele härdaks,
kui mõtled, mis tuleb
ja kui kiiresti kõik möödub.

Hetk, sind tahan hoida
enda lähedal,
et sa kestaksid veel kaua,
et saaksin su sees uinuda,
et saaksin sind mäletada.

Kord saame puuks,
ent seni veel võõrdume
ilmast ja muust

Kord saame puuks,
nii tugevaks,
et kõigume vaid,
kui tõesti on vaja

Ma vaatan sind
ja näen kasvamas puud,
tema koore krobelisust
su naha kurdudes ja
olematutes kortsudes
Ma näen puud,
mis veel pole elanud,
ent ometi juurdumas on.

Me olemegi puud,
juurdume maa külge aina tugevamalt,
kogume kortse aina sügavamaid,
jääme paigale aina veendunumalt.

Enam ei õõtsu iga iili peale,
vaid seisatame, kindlamalt
ja teadlikumalt,
sest teame juba,
mis me oleme
ja mis on maailm
meie ümber
ning mis väärib õõtsumist
ja mis mitte.