Silmade sinisust ja mõtete rohelust
tood endaga kaasa
Tunnete voolavust ja hinge joovastust
võtad minuga kaasa

Armastan ja imetlen
ja jumaldan ja igatsen
sind, kui sind pole siin

Kas kunagi võin teisiti
kas tunda või mõelda
ei tea, ent loodan,
et ei pea seda iialgi.

Aeg kaotab oma täpsuse ja taju,
kui olen sinuga koos teekonnal
aina sügavamale armastuse sisse.
Vaatan aega ja mõtlen,
et kas tõesti on möödas vaid
seitse kuud ja natuke peale,
ent ometi tunnen sind juurteni välja
ja armastan sind lõpuni välja.

Aeg ei oma enam tähtsust ja taju,
kui elan sinuga koos
aina sügavamal armastuse sees.
Vaatan kella ja ei mõtle enam,
et kas tõesti on möödas vaid
seitse kuud ja natuke peale,
sest ometi tunnen,
et armastan sind
lõpuni välja
oma hinge sügavuses
ja juurteni välja.

Jätan meelde sinu hingamise rütmika
ja õhu soojuse, mis põske paitab
Jätan meelde sinu kareda habemepai
ja su hele-heledad silmad
Jätan meelde su siiruse ja õrnuse
sinu naeratuse kurrud ja silmade vee.
Jätan su enda meeltesse ja tunnetesse
Enda südamele kõige lähedamale.
Seal sa oled.
Sinna sa jääd.

Kadusin armastuse sisse kaugele kosmosesse
kaugemale taevast, kaugemale maast
ja sa imbusid läbi naha minu südamesse
ning ma tundsin, et kaotan pinna jalge alt
ja upun meisse, lõpmatusse meisse.

me jääme kestma.
me energia läheb edasi.

Ood sügisele

Ümberringi tõstab sügis vaikselt pead,
nüüd on väljahingates oma hinge külma auru juba näha.
Päikese külmkarge pai ja habras sädelus läbi värviliste lehtede,
millest osa kolletus juba augustikuu päikese all
ning teine pool ootab veel oma aega.

Imeline aeg on sügis,
imesid teeb ta minu hingega.
Tahaksin välja sirutada käed
ning koguda sügise mõtteid ja lõhnu sügavale
enda sisse
ja uskuda,
et seesugune lootus ja vabastav aur
kestab edasi terve aastaringi.

Armastan sügist,
tema külmkarget paid
ja habrast sädelust läbi värviliste lehtede.

kas tead neid mõtteid varahommikuses voodis,
kui kell keelab magada, ent süda kisub sinu poole
kaissu, sügavamale sinu külge,
tugevamini veel
tahan vajutada ennast sinu vastu
ja hingata sisse sinu magusat lõhna

kell, ära tiksu nii kiiresti,
anna mulle tagasi need hetked,
need ongi ju need, mille nimel üldse ärgata
ja voodist välja saada.
kõige ehedamad eriskummalised mõtted
tabavad mind hommikul sinu armastuse kaisus.

need on parimad hetked päevas.
hetked koos sinuga armastuse sees.
sinu unised silmad ja minu tudune nägu
üksteise külge naelutatud
kas on tugevamat liimi siin ilmas?

sinu kõrval ärkavad minu meeled,
ärkab minu süda,
ärkab hing.
olen üleni sinu soojuse pehmuse sees,
tõmban sinna kerra
ja jään ootama su puudutusi veel.

kuidas kirjeldada kirjeldamatut
sära sinu silmades,
või rahu, mis mind valdab
sel hetkel,
kui maad võtab vaikus
ning kõik,
mis ümberringi elab,
on armastusest sündinud.

kuidas seletada seletamatut
õnne meie kahe südame vahel,
milletaolist oleme näinud vaid unes,
ent millest pole julgenud unistadagi.

seda, mis pole sündinud sõnadest,
ei saa lausetesse panna.
mind köitis sinus hoopis muu
kui hästiseatud sõnad või muu õpitu.
sa oled midagi enamat,
midagi paremat,
midagi ilusamat.

vaid vaikuses kajab armastus õige teraselt.
vaid pimeduses näen ma sind kõige paremini.
armastan sind,
armastan,
armastan,
armastan.

Tänan sind, elu,
et näitasid mulle armastust,
seda kõige võimsamat
ja armsamat,
mille sisse upun
iga päev,
iga tund,
iga sekund.

mõnikord on nii ilus,
et tahaks jätta seisma aja
meie ümber
kuulatada vaikust
kaduda sellesse
ja enam edasi minna
mitte kunagi

jääda sellesse hetke
sinu silmade sädeluses
ja meie meelte vaikuses
ning mõelda,
et see jääbki nii

tahan peatada aega
astuda süsteemist välja
hõljuda sinuga metsade kohal
sadada vihmana nende peale
laulda lõokesena okste küljes
puhuda su südamesse sosinaid
suudelda vihmapisaratena su huuli
paitada suvetuulena su põski
uppuda su silmade tõeluse sisse
anduda sulle ööl ja päeval
hommikul ja õhtul
koidul ja videvikul
jah

armastada sind
või kas leidub veel suuremat sõna
väljendamaks
kogu maailma
ja seda ümbritseva energia
suurust rahu
ja sügavat õnne,
mis õitseb meie vahel
ja sees

tahan armastada sind
kogu maailma eest
pluutoni ja tagasi
ei
palju kaugemale veel.

meie elu liinid ja jooned
käivad nüüd paralleelset rada
nagu rabarada laudtee
või midagi taolist

minu südame sügavuses
saad nüüd ekselda
nagu nipernaadi
või midagi taolist

sinu silmade väreluses
näen kõikumatut meelt
kas pole groteskne
see, mis kirjutan,
mu kallis arm?

me elu liinid ja jooned
on nüüdsest paralleelsed
nad käivad ühte rada
need meie sammud seal peal

las näeb kogu loodus
mu südame sügavusi
ja kuuleb minu tasast
ning ekslevat keelt,
kui üritan sõnu seada sellest,
mis tähendad mulle
ja kuidas armastan
sind ma.

sa valad minu südamesse sooja ja magusat rahu,
liimid kinni mineviku sammaldunud haavad,
avad mu hinges sootuks uue ja teistsuguse tahu,
me armastust täis südamed õhku sest saavad.

iga väiksem osa minus teab,
et ma armastan sind
ja jäängi armastama.

Sinu helklevrohelistes silmades peegeldub kogu minu maailm.

Õhkõrnalt
julgen sinu silmadesse vaadata
ja mõelda,
mis peitub nende väreluse taga
või mõlgub neis mõtteis,
kui pöörad minu suunas
ja naeratad seda naeratust,
mida kellelgi teisel ei ole.

armastan sinu sammude kaja oma värskel laminaatparketil.
seda, kuidas need lähenevad vaikselt minule,
olles korraga nii vaiksed ja nii kindlameelsed.
õhus on vaikus, aga hing kriiskab naerda,
ma olen nii õnnelik sinu armastuse sees.
ma usun kindlalt, mind sa muudad veel
õnnelikumaks, paremaks ja veel armastavamaks,
sinu soojuses tahan elada,
sinu puudutusest joobuda.

seda teeb õnn minuga.

millal saab omaseks mõistmine,
et kõik siin ilmas ei tantsi minu pilli järgi
valssi, aeglast fokstrotti või hoopis rumbat
igaüks tantsib oma tantsu
valib selleks sammud ja rütmi
ja kaaslase, keda juhtida
või siis mitte

millal mõistan päriselt,
et sinu eelmised tantsud
aitavad sul tantsida minuga
valssi, aeglast fokstrotti või hoopis rumbat
just nii hästi, nagu me praegu oskame,
sest meie leidsime teineteist tantsusaalis
kui üksik valguspirn juba kustumas oli
ja siis paistsid sina
saali kõige üksikumast nurgast
ja kutsusid mu endaga tantsima
meie elu tantsu

mida toovad minu unustatud õuele
kevade esimesed tuuled
kallistuste soojust
suudluste hoolsust
armast... oh, ei, mitte veel

näha sinuga esimest lund
ja nuusutada kevade esimesi tuuli
kõrbeda suve kuumas päikeses
sahistada lehti jalge all

ma alistun sellele rutiinile,
sest see rutiin seob meid kahte
ja ma saan sinuga koos vanaks
ning sellest on rohkem kui küll

ma mõtlen, et
kas sa tulid selleks,
et jääda
või oled lihtsalt
läbisõidul
?

sinus naeratab minu hing
ja mu elu
uus hingamine

lendame

ma teen check-ini ära
sa paki asjad
ma võin tsekkida
kas kõik on kaasas
et saaksime alustada
lendu
tundmatute vete
ja veel vallutamata
tippude suunas

sõnadel näib olevat
vähe kaalu
väljendamaks seda,
mida tähendad sina mulle.

vihmalaulu ümisen
ja unistan
ning sirutan käed sinu poole,
tule, ma luban

astu samm edasi,
ma juba ootan

sa tundud nii uskumatu,
kas usun uskumatut?

on raske leppida
et elu läheb edasi
ja mitte tagasi
ega seisa paigal
ega kedagi

ma jään igavesti põdema
esimese armastuse palavikku
mis oli nii kuum ja samas ei olnud ka
aga läitis mu südame ning mõjus
oma puhtuses, aus ja austuses
nii truult ja lummavalt

kas ükski teine saab iial selle vastu,
mis meil oli või ei olnud
mida ma tundsin ja ei tundnud
aga see oli puhas
oli siiras
sest oli esimene

ei olnud eelmiseid peatükke
ja järgmistest polnud veel aimugi
ei osanud aimatagi
et need järgmised on sinu elu
tõusud ja mõõnad
mis on nii reaalsed
et kui nendele mõtled
siis teevad su katki

nii katki
on elu
ja laiub mu sees
mingi tühimik
mida millegagi ei täida

Nüüd saan ma öelda,
et olen näinud lootuse hääbumist
sinu silmades

see ei olnud ilus vaatepilt,
aga see oli vaatepilt.

ma poleks kunagi arvanud,

et vaikus nii palju haiget teeb

mõtteid summutav vaikus

sinna mu meelerahu haihtus

ei usaldust enam, ei rahu enam,

mitte midagi enam

minu sees

ei ole

ainult kõrvetab pagana tuttavlikult,

aga selle elame ju üle

oleme juba elanud

ju

oo, õel kaleidoskoop

keeran sind ühtepidi,

siis jälle teistpidi

ja ometi korduvad

need samad tuttavad

ja vastikud mustrid

oo, sina, julm kaleidoskoop,

kes sa ei suuda luua uusi, 

vaid keerutad ikka 

neid samu teravaid

ja vastikuid mustreid

minu silmade

ja südame sees

nagu pussnuge

nii valus

nii valus on,

et vastu ei võitle

vaid kannatad ära

mitte midagi uut ei tule

jääb vaid see vana,

mis kordub ja kordub

mitte midagi uut

ei tule

sügavust
eksistentsialismi
rohkem suuri
ja tõsiseltvõetavaid
tundeid

on seda palju?

vaatan enda ümber ringi
ja näen paratamatusest tekkinud teid
"sa ei saa sinna midagi parata,"
kordan endale nagu mantrat,
aga ometi närib ja kisub hinge

kuidas ise mitte minna paratamatuse teed,
vaid jätkata enda rajatud rada
aktsepteerida, et mingid asjad on,
teised jällegi ei ole
ja nii lihtsalt on

aga valus on vaadata ümberringi
näha kustunud leeke
ja tuule käes keerlevat tuhka
nii palju raisatud elusid
ja unistusi
ei mingeid ambitsioone
ei mingeid unistusi

mine perse,
paratamatus
sa oled nii parandamatu

vahel tahaks näha
sinu silmade vee
ja sädeme taha

sukelduda sinu mõtetesse
ja tunda su tundeid

sest enne ei usu
kui ise pole proovind

minu õrnas uneluses
läheb me lugu edasi
vaikselt, pianissimos
kedagi segamata
ja midagi häirimata

aeg jääb seisma
ruum kaob ümbert
ja tähed vaatavad
kuidas me jalutame
kosmoses
ja hingame
teineteise õhku
nii sulnilt

ja ma mõtlen
kui ilus on elu
et oled sina
ja olen mina

otsin pulmavideotest lähedust
mõnikord leian, teinekord ei leia
mingit ühist otsust
jah-sõna selgust
otsusekindlust

alati nad ei abiellu
armastusest
mõnikord ainult
vaatavad sügavalt silma
aga armastavad
nii räägitakse

kui kaua ta õitseb
kuniks tumehall laine ta uputab
ja uhub viimasena kaldale
minu lootuskiire
nii häbi
nii häbi
on

Ma keeldun mitte uskumast
ausamasse, õiglasemasse ja paremasse
Te ei murra mind
oma mängude ja paratamatusega
Ma ehitan üles
ausama, õiglasema ja parema
ning keeldun aktsepteerimast
sinu inetuid mänge ja õnnetut paratamatust.

On vist nii, et me ei ela ühes ja samas maailmas, vaid igaühel on enda oma, oma reeglite ja tõdedega. Sest täit tõde ei olegi. Nii palju, kui teiste maailma enda lähedale lased, oled mõjutatud. Aga kui paned piirid kinni kõige ees, mida pole enda ellu vaja, siis ongi see lihtsalt miski, mis on teisel pool piiri ning millel pole vaja leida teed sinu tõekspidamiste või ülesehitatud reaalsuse sisse.
Lase sisse ainult hea, jäta halb välja. Seda pole sinu jaoks olemas.

Ma keeldun mitte uskumast
ausamasse, õiglasemasse ja paremasse.
Seda pole olemas.
See pole minu reaalsus.

sina
mina
sina mina
veelkord sina
ja siis mina
jälle sina
ja taaskord mina

on see võimalik?

Mis see kevad minuga teeb
pingutab näolihaseid
paneb silma särama
ja liblikad lendama
toob ilusaid mõtteid
ja veidike lootust
et nüüd on parem
et nüüd läheb
teistmoodi
kui varem

Ma olen aednik
kastan ja kasvatan
külvan ja lõikan
ootan ja ei oota
aga hoolitsen
ja kuidas veel.

Kui tähed omandavad uue tähenduse,
ilmud sina minu mõtetesse.

Tead küll
seda tunnet,
kui sina meeldid talle
ja tema sulle.
Või ei tea?
Seda tihti ei juhtu,
aeg-ajalt kohtad ainult unes,
aga kui ta tuleb,
siis on see eriline
kordumatu
peaaegu võimatu
kuidas asjad lahenevad nii
soodsalt,
et muutuvad kallimaks
kui miski muu.

Seda tihti ei juhtu,
vahel loodad ainult sina,
vahel tahab vaid tema,
aga kokku te ei põrka.

Aga kui see juhtub,
on see peaaegu võimatu,
uskumatu
kordumatu.

Kuidas magasid?
Palun ütle
no palun
ma väga palun

Kus sa rändamas käisid?
Ma tahan teada
ausõna tahan

Kas sa nägid mind ka?
No ütle ikka
miks sa ei ütle
räägi

Ma tahan teada,
ma tahan mõista,
ma tahan loota.

Aga ütle siis.

Mõtted tulid külla ootamatul hetkel
mina neid külla ei kutsunud
kes kutsus?
Nad ootasid pikalt minu langemist
külvasid end sügavale minu sisse
ega mõelnudki lahkuda.

See on siis loome hind.
Seda ma siis nimetangi luuleks.

Sa lõhud
lõhud
lõhud
minu arutluste tuuma
ja teed
teed
teed
selle tähenduse tähtsusetuks

Sa lööd
lööd
lööd
mind oma vaimukusega
Ma söön
söön
söön
sind oma silmadega.

Aga võib-olla sellel arutlusel ei olegi tuuma
ega tähtsust
Võib-olla oledki lihtsalt sina vaimukas
ja minu silmadel pole mingit tähtsust.