Me muutume ikka ja jälle
ajas, elus ja melus,
kombime piire ja trotsime tujusid,
näeme inimesi, neid veidraid kujusid.

Ent ikka jään mina sind armastama
oma salapärasel kummalisel moel
ning olgugi, et vahel kurvemates nootides
või muserdatuna muust,
tean alati,
et armastan.

Mõnikord ajab taga must koer
ja ei lase mind enda küüsist lahti,
mõnikord on need musta koera armid,
mis haavu valusalt kriibivad,
ent ometi oled sa alati seal
ning paned oma armastuse
mulle kui sooja teki ümber
ja hoiad mind ikka,
mis siis, et vahel
kaon ma kuskile musta müüri taha
ning kahtlen selles kõikse tugevamas:
armastuses sinu vastu.

Musta koera omamise traagika.