2

Ema näägutab teises toas pagulastest juttu teha
sõbrannaga, keda ta tegelikult külla ei oodanud.
Samal ajal taon mina köögis küpsiseid puruks,
et teha kooki neile, kes pagulaste peale ei vihasta.
Meil on emaga erinevad maailmavaated,
me ei mõista teineteise omi.
Aga ometi tuleb ta tampimise peale kööki
siis, kui sõbranna juba läinud on,
ning aitab vaikides valmis teha koogi täidise.
Teeme koos kooki, mis siis, et vaated on erinevad.
Aga see tampimine on siiani kõrvus.
Prõmm-prõmm-prõmm.

1

Kas osake minust jääb sinuga, kui ma parandan sinu komavigu, ise samal ajal lootes, et läbi selle muutub ka sinu mõtlemise viis ja stiil?

Mitte miski pole määratud minema nii, nagu ta läheb. Kõik lihtsalt alati läheb: omasoodu, läheb nii, nagu minema peab. Ja mis saan sinna parata mina, kui niiviisi läks, nagu mina ei tahtnud? Tuleb kohanduda, harjuda sellega, mismoodi juhtus minevat. Sest muudmoodi edasi minna ei saa, teistmoodi see jätkuda ei või.

Kui sind ja mind enam ei ole, kinnitab mälestus seda, mis meil oli ning kes me olime. Kõik muu võib kaduda, ent mõtted ja kujutelmad mitte. Need tekivad ja kasvavad aina uuesti ning otsivad võimalusi pääseda meie mällu, et end ikka ja jälle meelde tuletada. Vahepeal loovad nad ennast ka ise - fantaasiaks oleme harjunud seda kutsuma. Ent mis siis on selle vahe, mis kunagi oli ja mida kunagi olnud ei ole? Kas seal on üldse mingisugune vahe?