vahel tahaks näha
sinu silmade vee
ja sädeme taha

sukelduda sinu mõtetesse
ja tunda su tundeid

sest enne ei usu
kui ise pole proovind

minu õrnas uneluses
läheb me lugu edasi
vaikselt, pianissimos
kedagi segamata
ja midagi häirimata

aeg jääb seisma
ruum kaob ümbert
ja tähed vaatavad
kuidas me jalutame
kosmoses
ja hingame
teineteise õhku
nii sulnilt

ja ma mõtlen
kui ilus on elu
et oled sina
ja olen mina

otsin pulmavideotest lähedust
mõnikord leian, teinekord ei leia
mingit ühist otsust
jah-sõna selgust
otsusekindlust

alati nad ei abiellu
armastusest
mõnikord ainult
vaatavad sügavalt silma
aga armastavad
nii räägitakse

kui kaua ta õitseb
kuniks tumehall laine ta uputab
ja uhub viimasena kaldale
minu lootuskiire
nii häbi
nii häbi
on

Ma keeldun mitte uskumast
ausamasse, õiglasemasse ja paremasse
Te ei murra mind
oma mängude ja paratamatusega
Ma ehitan üles
ausama, õiglasema ja parema
ning keeldun aktsepteerimast
sinu inetuid mänge ja õnnetut paratamatust.

On vist nii, et me ei ela ühes ja samas maailmas, vaid igaühel on enda oma, oma reeglite ja tõdedega. Sest täit tõde ei olegi. Nii palju, kui teiste maailma enda lähedale lased, oled mõjutatud. Aga kui paned piirid kinni kõige ees, mida pole enda ellu vaja, siis ongi see lihtsalt miski, mis on teisel pool piiri ning millel pole vaja leida teed sinu tõekspidamiste või ülesehitatud reaalsuse sisse.
Lase sisse ainult hea, jäta halb välja. Seda pole sinu jaoks olemas.

Ma keeldun mitte uskumast
ausamasse, õiglasemasse ja paremasse.
Seda pole olemas.
See pole minu reaalsus.

sina
mina
sina mina
veelkord sina
ja siis mina
jälle sina
ja taaskord mina

on see võimalik?

Mis see kevad minuga teeb
pingutab näolihaseid
paneb silma särama
ja liblikad lendama
toob ilusaid mõtteid
ja veidike lootust
et nüüd on parem
et nüüd läheb
teistmoodi
kui varem

Ma olen aednik
kastan ja kasvatan
külvan ja lõikan
ootan ja ei oota
aga hoolitsen
ja kuidas veel.

Kui tähed omandavad uue tähenduse,
ilmud sina minu mõtetesse.

Tead küll
seda tunnet,
kui sina meeldid talle
ja tema sulle.
Või ei tea?
Seda tihti ei juhtu,
aeg-ajalt kohtad ainult unes,
aga kui ta tuleb,
siis on see eriline
kordumatu
peaaegu võimatu
kuidas asjad lahenevad nii
soodsalt,
et muutuvad kallimaks
kui miski muu.

Seda tihti ei juhtu,
vahel loodad ainult sina,
vahel tahab vaid tema,
aga kokku te ei põrka.

Aga kui see juhtub,
on see peaaegu võimatu,
uskumatu
kordumatu.

Kuidas magasid?
Palun ütle
no palun
ma väga palun

Kus sa rändamas käisid?
Ma tahan teada
ausõna tahan

Kas sa nägid mind ka?
No ütle ikka
miks sa ei ütle
räägi

Ma tahan teada,
ma tahan mõista,
ma tahan loota.

Aga ütle siis.

Mõtted tulid külla ootamatul hetkel
mina neid külla ei kutsunud
kes kutsus?
Nad ootasid pikalt minu langemist
külvasid end sügavale minu sisse
ega mõelnudki lahkuda.

See on siis loome hind.
Seda ma siis nimetangi luuleks.

Sa lõhud
lõhud
lõhud
minu arutluste tuuma
ja teed
teed
teed
selle tähenduse tähtsusetuks

Sa lööd
lööd
lööd
mind oma vaimukusega
Ma söön
söön
söön
sind oma silmadega.

Aga võib-olla sellel arutlusel ei olegi tuuma
ega tähtsust
Võib-olla oledki lihtsalt sina vaimukas
ja minu silmadel pole mingit tähtsust.