Ood sügisele

Ümberringi tõstab sügis vaikselt pead,
nüüd on väljahingates oma hinge külma auru juba näha.
Päikese külmkarge pai ja habras sädelus läbi värviliste lehtede,
millest osa kolletus juba augustikuu päikese all
ning teine pool ootab veel oma aega.

Imeline aeg on sügis,
imesid teeb ta minu hingega.
Tahaksin välja sirutada käed
ning koguda sügise mõtteid ja lõhnu sügavale
enda sisse
ja uskuda,
et seesugune lootus ja vabastav aur
kestab edasi terve aastaringi.

Armastan sügist,
tema külmkarget paid
ja habrast sädelust läbi värviliste lehtede.

kas tead neid mõtteid varahommikuses voodis,
kui kell keelab magada, ent süda kisub sinu poole
kaissu, sügavamale sinu külge,
tugevamini veel
tahan vajutada ennast sinu vastu
ja hingata sisse sinu magusat lõhna

kell, ära tiksu nii kiiresti,
anna mulle tagasi need hetked,
need ongi ju need, mille nimel üldse ärgata
ja voodist välja saada.
kõige ehedamad eriskummalised mõtted
tabavad mind hommikul sinu armastuse kaisus.

need on parimad hetked päevas.
hetked koos sinuga armastuse sees.
sinu unised silmad ja minu tudune nägu
üksteise külge naelutatud
kas on tugevamat liimi siin ilmas?